Peremuster või musterpere?

Musterpere – ideaal või illusioon?

Musterpere kuvand on sageli meedia ja ühiskondlike ootuste loodud: ema, isa, kaks last, koer, pühapäevane pannkoogihommik ja mitte ühtegi suuremat kriisi. Konfliktid lahendatakse rahulikult, kõigil on oma roll, kõik saavad piisavalt tähelepanu ja armastust. Aga reaalsus? Igas peres on omad pinged, saladused, harjumused, ootused ja ka haavad. Ja see on täiesti normaalne.

Kui inimene tunneb survet olla osa “musterperest”, võib see hakata varjutama tema tegelikke vajadusi ja tundeid. Selle asemel, et vaadata, mis meie peres tegelikult toimub, võime hakata peitma, vältima, siluma – kuni lõpuks ei tea enam, mis on päris.

 

Peremustrid – nähtamatud niidid meie vahel

Pereteraapia käsitleb peremustreid kui korduvaid viise sellest, kuidas inimesed peres omavahel suhtlevad, teineteisele reageerivad ja käituvad. Need mustrid kujunevad aja jooksul, sageli märkamatult, ja hakkavad suunama, kuidas pereliikmed üksteisega suhtlevad. Näiteks:

• • Kes on see, kes alati rahustab?
  • Kes tõmbub endasse, kui pinged kasvavad?
  • Kes võtab vastutuse ka siis, kui see pole tema kanda?

Need rollid ja mustrid võivad olla toetavad, aga vahel ka piiravad. Mõnikord kannab üks inimene näiteks kogu pere ärevust, kuigi see pole tema “oma”. Või jääb kellegi vajadus pidevalt tahaplaanile, sest ta on harjunud teisi mitte “pahandama”.

 

Musterpere ei vaja ideaalset vormi

Teraapias me ei püüa luua “musterperet”, vaid aidata perel märgata oma mustreid ja valida teadlikumalt, millised neist on toetavad ning milliseid võiks muuta. Sageli piisab juba sellest, kui üks inimene peres hakkab midagi teisiti tegema, et kogu süsteem saaks hakata muutuma. See võib olla:

• • ema, kes ütleb esimest korda: “Ma vajan ka oma aega.”
  • isa, kes jääb vestlusesse, selle asemel et toast välja minna.
  • laps, kes julgeb öelda: “See teeb mulle haiget.”

Kui need sammud aset leiavad, ei näe pere väljastpoolt võib-olla “musterpere” moodi välja. Aga seestpoolt on nad elusamad, ausamad ja omavahel rohkem emotsionaalselt seotud, kui varem.

Küsimused enese jaoks

Kui sa loed seda postitust, siis mõtle hetkeks:

• • Millised mustrid on meie peres need, mis üha uuesti ja uuesti korduvad?
  • Kas keegi kannab liiga suurt koormat?
  • Kas mõni teema jääb pidevalt rääkimata?
  • Millest me unistame, aga ei julge öelda?

Tõeline tugevus ei peitu mitte ideaalse perekuvandi järgimises, vaid julguses vaadata, kuidas meie pere tegelikult toimib – ja leida selles koos kasvamise võimalus. Peremuster ei pea olema lõks, vaid võib olla kaart, mis aitab meil teadlikumalt liikuda.