Me ei astu lähisuhetesse tühja lehena. Iga partnerlus, vanemlus- või peresuhe kohtub meie varasemate kogemustega – sellega, kuidas meid hoiti, kuulati või vaikiti, kuidas tundeid väljendati või neid ei väljendatud mingi hinna eest. Need on põlvkondadeülesed mustrid, mis ei ela meis üksnes mälestustena, vaid mõjutavad meid igapäevaselt. Varasem kogemus määrab selle, kuidas me loome lähedust, lahendame konflikte ja otsime turvalisust. See ei tähenda, et me oleksime oma lapsepõlve mustrite vangid.
Põlvkondadeülesed mustrid ei ole kuidagi „valed“, need on lihtsalt kunagised kohanemisviisid.
Need kogemused elavad edasi meie lugudes iseendast ja teistest. Need mõjutavad seda, mida me ootame teistelt emotsionaalselt ja mida me arvame iseendast, enda väärtusest ning sellest kui armastusväärsed me oleme.
See, mis kunagi aitas perel toime tulla, võib järgmises põlvkonnas hakata suhteid pingestama. Näiteks peres, kus tunnete välja näitamine oli ohtlik või koormav, õpiti ellu jääma vaikuse ja enesesse tõmbumisega. Täiskasvanuna võib see väljenduda raskuses oma vajadusi sõnastada või partneri emotsioonidele vastata.
Mustrid aktiveeruvad automaatselt
Lähisuhetes aktiveeruvad need mustrid automaatselt ja väga kiiresti. Partner ei ole ainult „tema ise“, vaid sageli ka peegel, mis puudutab meie varasemaid kiindumuskogemusi. Seepärast võivad näiliselt väikesed tähtsusetudolukorrad – tähelepanu hajumine, kriitiline märkus, eemaldumine – käivitada väga tugevaid reaktsioone. Keha ja närvisüsteem reageerivad justkui ammusele ohule, isegi kui praegune olukord on hoopis teine. Siin tekib justkui nõiaring: üks eemaldub, teine nõuab lähedust; üks kritiseerib, teine sulgub.
Mõlemad soovivad tegelikult sama – turvalisust.
Mustrite tähendus
Oluline on mõista, et põlvkondadeülesed mustrid ei kandu edasi ainult käitumise kaudu, vaid ka emotsioonide ja tähenduste kaudu. Mida peres kardeti? Mida väärtustati? Mille üle oldi uhked ja mida häbeneti? Need nähtamatud reeglid mõjutavad seda, kuidas me tajume iseennast ja teisi. Kui armastus oli tingimuslik, võib täiskasvanuna tekkida pidev hirm hülgamise ees. Kui iseseisvus oli ainus väärtus, võib sõltuvus või abi vajamine tunduda nõrkusena.
Muutus algab märkamisest…
mitte süüdistamisest ega mineviku ümberkirjutamisest, vaid uudishimust: kust see minus tuleb? Kui inimene suudab vaadata oma reaktsioone laiemas perekondlikus ja ajaloolises kontekstis, tekib automaatse käitumise ja teadliku valiku vahele „õhku“. See „õhk“ ongi koht, kus saab sündida midagi uut. Sageli on see ebamugav ja aeglane protsess, sest tuttavad mustrid on väga visad ja pakuvad paradoksaalsel kombel turvatunnet – isegi siis, kui need teevad haiget.
Pereteraapias luuakse ruum, kus neid mustreid saab koos uurida, kus saab proovida teistsugust reageerimist, teistsuguseid „prille“, mille kaudu oma pere lugu vaadata.
Meie lood peegeldavad seda, kuidas me oleme õppinud end kaitsma…
kas tundeid alla surudes või nendesse kinni jäädes. Need lood mõjutavad seda, kuidas me näeme minevikku ja kuidas suudame kujutleda tulevikku. Aga need lood ei ole kivisse raiutud – need muutuvad iga kord, kui neid räägime. Seda mõjutavad kuulaja reaktsioonid, küsimused, parandused ja täiendused. Terapeudi abiga on lihtsam leida sõnu ka neile kogemustele, mida on seni olnud raske, hirmutav või häbiväärne väljendada.
Alustuseks piisab sellest, kui kasvõi üks inimene peres on motiveeritud end muutma. Kui üks inimene peresüsteemis muutub, hakkab muutuma kogu süsteem.
See ei tähenda, et kõik probleemid kaovad, vaid et neile tekib uus käsitlusviis, automaatsete reageerimisviiside osakaal väheneb ja reaktsioon on vähem intensiivne.
Põlvkondade ülesed mustrid ei ole saatus.
Need on lood, mida on võimalik teadvustada ja ümber kujundada. Iga kord, kui inimene peatub enne automaatset reaktsiooni ja valib teadlikuma vastuse, kirjutab ta oma perelukku uue peatüki. See on vaikne, sageli nähtamatu töö, kuid selle mõju ulatub kaugele – meie lähisuhetesse, lastesse ja nende tulevikusuhetesse.
***
Kui tunned, et vajaksid selles töös kaasteelist, võta minuga ühendust ja aitan sul astuda esimese sammu soovitud muutuse suunas.